Translate:
Autoga Slovakkiasse
17.07 - 24.07.2006


Plaane sai küll varakult peetud, kuid kindlat marsruuti eelnevalt paika ei pannud. Eesmärk oli sõita lõuna Poolasse Krakowi lähedale. Käia sealsed vaatamisväärsused läbi ja põigata siis ka Slovakkiasse. Kui lõunas peaks ilm vihmaseks minema, siis oli varuvariandiks Poola põhjaranniku kuurordid. Eelneva info põhjal teadsime, et teel ootab meid palju teeremonte. Nii olimegi vintsutusteks valmis.

1. päev. Sõit läbi Eesti, Läti ja Leedu


Alustasime esmaspäeva hommikul sõitu. Juba peale Läti piiri ületamist algasid teeremondid. Peale Riiat selgus, et Bauska tee on remondiks üldse kinni pandud ja tuleb Jelgava kaudu ringi sõita. Nii kuluski Lätist läbi sõitmiseks viis tundi. Peale Leedu piiri teeme väikese puhkepausi. Enne Poola piiri ööbime teeäärses öömajas.

2. päev. Sõit läbi Poola

Piiri ületamine läks kiiresti ja viperusteta. Poolast läbisõiduks olime eelnevalt Euroroute arvutiprogrammi abil paika pannud optimaalse sõiduplaani. Kui olime jõudnud Augustow'isse, ei viitsinud enam kaardil näpuga järge ajada ja sõitsime Varssavisse näitavate teeviitade järgi. Sealsed teeviidad juhatasid meid aga Via Baltica teelt kõrvale ja sõitsime läbi Ostroleka ja Rozani. Nii jõudsimegi Varssavisse üsna paraja ringiga ja linna sõitsime hoopis teisi tänavaid pidi, kui meie marsruut ette nägi. Nii kaduski Varssavist läbi sõites lõpuks orientiir täielikult. Nii tuligi kinni pidada, et oma asukoht selgeks teha. Peale tunniajalist valesti sõitmisi õnnestus lõpuks Katiwice kiirteele saada. Sõit läbi Katowice kiirteel oli tõeline mõnu võrreldes eelnevate Poola teedega.
Kui Varssavi oli juba seljataha jäänud, tegime teeäärses söögikohas peatuse. Sealne menüü oli nagu ikka vaid poolakeelne ja teenindaja oskas ka vaid poola keelt. Oma söögisoove ei õnnestunud ka vene keeles selgeks teha. Nii saigi tellitud söögid poolakeelsete nimede järgi. Elevus tekkis, kui jõudis kohale toit, mis poolakeelse nime järgi võinuks olla pajaroog. Pigem olid need pelmeenid kartuliga. Igatahes väga maitsvad. Ööbisime enne Krakowit väikese linnakese Chrzanow'i hotellis.

3. päev. Koonduslaagris ja soolakaevandus

Meie ööbimiskoht oli ainult paarkümne kilomeetri kaugusel Oswiecemist, kus asus Ausshwitzi koonduslaager. Hommikul sõitsime sinna, et endises koonduslaagris asuvat muuseumi külastada. Koonduslaagrisse sisenemisel paistab filmidest tuttav kiri värava kohal - Arbeit mahct frei. Siin katsetasid sakslased esmakordselt mürkgaasi Zyklon B, millega tapeti üle miljoni inimese. Tohutud jalatsite, hambaharjade, proteeside, prillide jne. mäed jätsid väga masendava mulje. Kohe aia taga on gaasikamber ja laipade põletusahjud - seal oli inimeste tapmine lausa tööstuslikuks muudetud.
Siseneme Ausshwitzi koonduslaagrisse
Kahel pool koonduslaagri peatänava on vangide barakid
Üüratud mäed vangidelt ära võetud jalatsid
Okastraadist aed kõrgepingega
Peale Ausshwitzi koonduslaagrit sõitsime Wieliczka väikelinna Krakowi lähistel. Linn on kuulus oma soolakaevanduse poolest. Juba 700 aastat tagasi hakati seal soola kaevama. Kaevanduse käigud lähevad üle 300 meetri maa alla. Kõik need käigud ja saalid mitmetel eri korrustel moodustavad terve omalaadse maaaluse linnakese. Eriti muljetavaldav oli maaaluse soolalinna kirik. Kõik, mis vähegi võimalik, on tehtud soolast. Isegi laes rippuvad imeilusad kroonlühtrid. Ja nagu ühele linnale kohane, on seal ka poed, kohvikud ja isegi kontsertsaal. Eriti üllatav oli, kui paari-kolmesaja meetri sügavusel helises taskus mobiiltelefon.
Läheme treppidest mitusada meetrid allpool maapinda
Kaevanduse vanad toestusepalgid on aastatega soolast läbi imbunud
Soolaskulptuurid Poola ajaloost
Soolakevanduse kõige sügavamates käikudes
Kirik soolakaevanduses. Kogu interjöö on soolast
Veel üks pilt soolast kirikust
Kui soolakaevandusest tagasi maa peale saime vaatasime Wieliczka linnas vähe ringi ja leidsime linna ääres sobiva kämpingu ööbimiseks.

4. päev. Sõidame Slovakkiasse

Hommikul vara pakime kämpingus asjad ja asume Slovakkia poole teele. Sõidame mööda käänulist teed Zakopane suunas. Ilm on suurepärane ja loodus muutus üha kaunimaks. Järjest enam hakkab paistma Tatra mäeahelik. Osadele lastele on nii kõrgete mägede nägemine esmakordne - sellest siis ka selline suur vaimustus avaneva vaate puhul. Nowy Targ'is keerame Zakopane teelt ära Slovakkia piir suunas. Viimases bensiinijaamas enne Slovakkia piiri tegime peatuse, et kaunist vaadet imetleda ja mõned pildid teha.
Peale Slovakkia piiri on muutus põhjalik - tihe inimasustus on kadunud ja ümberringi on vaid kuuskedega kaetud mäed. Esimene suurem asula, mis tee peale jääb on Tatranska Lomnica. Talvel on see kuulus suusakuurort ja suvel tuntud oma mägiste matkaradadega. Otsustasimegi siia öömajale jääda. Läheduses on neli kämpingut, suurim neist Eurokämping oma asfalteede ja sadade ühesuguste plekkmajadega. Eurokämping meile eriti ei meeldi ja järgmisest kämpingust leidsime natuke metsikuma ja looduslikuma öömaja. Kahekordne kämpingumajake mägioja kaldal ja taamal fantastiline vaade mägedele.
Kuna aeg oli juba õhtune ja mägedesse minna enam ei saanud, sõitsime vaatama ümbruskonna suurimat linna - Poprad'i. Priit kasutas seal oldud aega kontrollimaks, et ega reisil olles pole hüppevõime vähenenud. Üle Juhani pea hüppamine õnnestus igastahes kergesti. Poprad'ist tagasi sõites peatusime ühe maalilise künka juures. Vaatepilt oli lihtsalt eriline. Päike oli vajunud mägede taha ja väljas oli juba üsna hämar. Kuna mägede taga paistis veel päike, paistis mägede kontuur eriti suursugune. Lapsed leidsid, et see on suurepärane koht, kus rate.ee pilte teha.

5. päev. Tatranska Lomnica

Tänasel päeval ootas meid ees meie reisi tippsündmus. Olime otsustanud võtta ette jalgsimatk Lomnicky štit mäele (2632 m.). Oma teekonda alustasime 903 m. kõrguselt ja umbes kolme tunni pärast olime Skalnate Pleso jaamas (1772 m.) Ilm oli väga kuum ja kaasavõetud veevarud kippusid juba poolel teel otsa saama. Õnneks läks meist poolele teel üle ka väike vihmapilv, mis kergendust tõi. Nagu ühele matkale kohane, tekkis juba üsna pea kahtlus, et äkki oleme valest rajaotsast ära pööranud. Mitu korda püüdsime ka "lõigata", et jalavaeva vähendada. Kuid juhtus ka nii, et otsetee rada kadus äkki iseeneset ära. Siis jäi valida, kas pöörata tagasi või rajada teed metsikus looduses.
Tuulemurd on enamuse puid maha murdnud
Äkki saaks kuidagi otse minna
Esimene suurem puhkepeatus
Pool teed peaks läbi olema
Oleme jõudnud nii kõrgele, et puud enam siin ei kasva
Perepilt Tatra mägeda taustal
Skalnate Pleso jaamas viib köisraudtee Lomnicky štit tippu. Sõit sinna tundus päris jube. Lapsed kibelesid siiski ka köisraudteega päris tipus ära käia. Lõpuks läksid sõitma kõik lapsed koos Tiinaga. Tunni aja jooksul, mis nad seal üleval olid, muutus ilm mitu korda - päikesest ja pilvitust taevast kuni udu ja äikesevihmani. Nii said nad nautida vaadet igasugustes ilmastikutingimustes. Tipust tagasi jõudes oli kõik väga vaimustuse ja elevil.
Sellise köisraudteega saab mäe tippu
Vaade tipust. Taamal on pisikese valge punktina näha meie matka alguspunkt
Tipus oli peale vaatlusplatvormide ka väike kohvik ja observatoorium
Liise, Priit ja Laura tipus
Mäest alla saime 3,6 km pikkune köisraudteega. Jätsime Tatranska Lomnica linnaga hüvasti ja sõitsime edasi ümber Kõrg-Tatra mäestiku. Peagi jäi tee peale ette tuntud suusakuurort - Strbske Pleso, kus on ka üks Tatrate suurimaid järvi. Otsustasime ka selle paiga üle vaadata. Järv on tõesti tore - 20 ha suurune järv mägede vahel. Kaldal uhked hotellid ja suur suusahüppe torn. Soovi korral saab jalakäiate teed pidi jalutada ümber järve. Edasi sõites oli meie marsuudiks Liptovský Mikuláš. Plaanisime ööbida linna lähedal oleva Liptovska Mara järve ääres olevas kämpingus. Kohale jõudes leidsime, et see on hiigelsuur autokämping. Seal valitses tõeline rahvaste paabel ja autosid võis platsil kohata kõikjalt üle Euroopa. Kiiruga leidsime vaba plats ja panime telgid üles, sest kohe oli oodata vihmasadu.
Nii sai erilise jalavaevata mäest alla
Õhtune vaade Strbske Pleso järve ääres
Autokämpingu hommik - asjad autosse ja ärasõit
Hommikune suplus

6. päev. Jääkoobas

Hommikul kämpingust ära sõites pöörasime Liptovský Mikulášest lõunasse, et ära vaadata Slovakkia kuulsad koopad. Meie siht oli Demanovska jääkoobas. Olime eelnevalt lugenud, et neis koobastes on ka suvel nullilähedane temperatuur. Sellegi poolest panid kõik ennast väga suviselt riidesse, sest ilm oli väga kuum. Et koopasse pääseda, tuli veel veerand tundi üsna järsust teest mäkke üles minna. Koopa sissekäiguni jõudes oli selg märg ja nii tundus koopasse sisse minnes, nagu siseneks sügavkülmikusse.
Laskume trepist alla. Õhk läheb jarjest külmemaks. Peagi on alla nulli.
Kõige ilusamad jääkoopas olid jääkosed
Varsti oli nii külm, et ootasime vaid seda, et saaks kiiremini päikese kätte sooja
Peale jääkoobast naudime sooja päikeselist ilma

Jääkoopast välja tulles oli sooja päikese käes eriti mõnus jalgu puhata. Peagi asusime teele Poola piiri poole. Tee peale jäi veel kuulus Orava mägikindlus, kuid otsustasime see jääb järgmises korraks. Nii olimegi paari tunni pärast Poola piiril. Üsna pea sai leitud ka sobiv teeäärne ööbimiskoht.

7. ja 8. päev. Sõidame tagasi


Hommikul asusime varakult teele - seisis ju ees pikk sõit läbi Poola. Eelnevalt pidasime plaani, et kui vähegi jaksu on, siis ei hakka enam Leedus ööbima, vaid sõidame Eesti piirini välja. Enne ärasõitu sai tehtud viimane ühispilt ja asusimegi teele. Poolast läbisõit läks eriliste viperusteta, ka Varssavist sai kiiresti läbi. Kui jõudsime Leetu, valisime meelega kaugema marsuudi läbi Šiauliai ja Jelgava, et teeremonte võimalikult vähe oleks. Peale 17 tunnist sõitu ületasime õnnelikult Eesti piiri.

Tagasi peamenüüsse

Külastused:
Austria
Croatia
Czech_Republic
Denmark
Estonia
Finland
Germany
Hungary
Pakistan
Poland
Russian_Federation
Slovakia
Sweden
Ukraine
United_States